|
esmaspäev, 08 märts 2010 |
|
(Kirjutas Tamur, pildistas Taimo)
 Kolm pluss üks musketäri Teadagi – kui inimene soovib ennast karistada, on tal selleks kõik võimalused avatud. Meie valisime oma flagellantluse väljundiks jalgsi käimise – mitte küll Santiagosse ega Jeruusalemma, vaid Puhatu sohu, mille religioosne väärtus selgub allpool. Soovimaks tasuda maailma õiglusele kogu selle hea eest, mis meile osaks on saanud (kõige ilusamad naised ja kõige muhedamad lapsed) ning tegemaks sulgudesmainitutele selgeks, kui väga nad meist puudust tunneksid, otsustasime viia läbi palverännu mööda Euroopa idapiiri.
Meid oli kokku umbes samapalju kui musketäregi – no nii umbes kolm pluss üks. Taimo, kes meid kõiki kenasti peale korjas – ennast kodunst, Aivari kurat teab, kustkohast, minu Tapalt ja Lauri Rakverest – vedas meid ka pilgrimaalse rännu alguspunkti Punamäe kordonis, taludes tee peal ülejäänud seltskonna muhedat juttu.
Võtsime rännu alguse tarvis hingekosutust ja lajatasime taldadega esimesi samme mööda rada. Naroova jõgi oli lai ja kena, hiljutiste vihmade tõttu oli vett külluses ja nädalavahetusest tingitult ka kalamehi täis. Ilm oli soe, käes Puðkini kuldne sügis ja kõndimine sünnitas lausa iseenesest laulujoru ning naljad nina alla. Siin võtsime ka nõuks Taimo salvestamistöö torpedeerimise, mis tähendas seda, et kui nimetatud sõber telefoni filmima seadis, alustasid ülejäänud kolm viisakat meest otsekohe süvamõttelist seksuaalspetsiifilist arvamustevahetust, mis teinuks võimatuks salvestiste sündsa rahva ees taasesitamise. Aga loodus oli ilus – Teise Ilmasõja aegsed kaevikud vaheldusid kalapüügipurrete ja küngastega.
|
|
Loe edasi...
|
|
|
laupäev, 24 jaanuar 2009 |
 Algus Neli matkajat kõnnivad laupäeva ennelõunal Haanjas. Kui mujal Eestis on maa vaevalt valge, siis siin katab põlde pea poolemeetrine lumekiht. Külma on ühe kraadi ringis. Rändurid uurivad hoolega kaarti ning otsustavad teelt kõrvale astuda ja mööda üht mäekülge üles minema hakata. Üsna varsti saab selgeks, et nüüd on õige hetk räätsad jalge alla panna. Siinkirjutaja takerdub kohe ühe oksa taha ning kukub käpuli. Räätsadega lumes käimine saab aga ruttu selgeks ning varsti ei saa enam arugi, et midagi liigset saabaste küljes on. Tõus võtab pisut hingeldama. Olen tänase pehme ilma kohta liiga paksult riides ning vahetan jope all oleva fliisi õhema riideeseme vastu.
Korraga on meie ees tokiga maasse torgatud silt, mis teatab, et tegemist on 283,8 meetri kõrguse Mustikamäe lõunaosaga, mis on Eesti kõrguselt kolmeteistkümnes mäetipp. Käes! Esimene tipp on võetud!
Oleme neljakesi püüdmas Lumeilvese tiitlit ning meie eesmärgiks on vallutada kahe päevaga 20 Eestimaa kõrgeimat mäetippu. Teeme grupipildi ning astume ilma liigse tseremooniata edasi. Jõuame avarale põllule, kuid kaunied Lõuna-Eesti loodusmaastikke me nautida ei saa, kuna õhus on uduvine, mis oluliselt nähtavust piirab. Rahulikku talvemiljööd rikub järgmisele kiiruskatsele tormavate ralliautode mürin. Peagi seisame Mustikamäe põhjatipus. Veidi hiljem leiame naaberpõllu servast Kulliperä mäge tähistava sildi. Kolm esimest tippu said üsna lihtsalt võetud, kuid järgmiseni on nüüd veidi pikem maa. Laskume, möödume paarist talust ning jõuame kaunile metsateele, kus algab esialgu tasane mäkketõus. Jõuame Vällamäe loodusradade kaardi juurde. Rada ei lähe küll kohe õiges suunas, kuid otsustame, et kõige otsemat teed pidi võsas ragistades Eesti absoluutselt kõrguselt teise ning suurima suhtelise kõrgusega mäe tippu minna pole kuigi mõistlik. Varsti teebki teerada tagasipöörde ning viib mööda teadaolevalt Eesti kõige paksema turbalasundiga rabasilmast. Meie ees on kuusemetsaga kaetud aukartust äratava kaldega mäenõlv. Õnneks on mäkke viiva teeraja ääres postid ning nende vahel köis, millest kinni hoides on oluliselt lihtsam üles ronida. Siiski võtab mäkketõus korralikult hingeldama. Olen meie seltskonnast ilmselt kõige nigelamas füüsilises vormis, kuid panen raskused naljatades kõrgusest tingitud hõreda õhu ja mäestikuhaiguse arvele. Õnneks tõus lõppeb ning posti otsas on loodusraja infotahvel, mis tutvustab põdra einelauda. Mulle jääb selgusetuks, miks küll peaks sedavõrd suur loom nagu põder einestamiseks nii järsust nõlvast üles ronima kui all on samasugune mets. Sama posti küljes on ka ilvese pildiga tipusilt. Siia lähedusse on peidetud üks geopeituse aare, kuid selle otsimisele ei hakka me seekord aega kulutama. Kõigil on hiljutisest ronimisest selg märg ning ootamatult on siin tipus hakanud puhuma külm tuul. Ka mäehaiguse raviks olevat parim viis laskumine. Pärast ühispilti asumegi tuldud rada mööda tagasiteele. Tamur otsustab jalavaeva vähendada. Ta otsib välja kilekoti ning seda istumise all hoides õnnestub tal umbes veerand nõlva jagu liugu lasta. Ülejäänud seltskond laskub tavapäraselt jalgadel, tugiköiest kinni hoides. Õnneks on see oluliselt kergem kui tõusmine.
|
|
Loe edasi...
|
|
|
