Retke alguses ei olnud ma veel otsustanud, millisest Hiiumaa küljest aardeid otsima minna. Peidetud oli neid pea igasse ilmakaarde. Emmastes võtsin auto peale hääletajad, kes soovisid sõita pealinna Kärdlasse. Sellega oli suund otsustatud. Viisin rändurid soovitud sihtkohta, ostsin poest taskulambi ning sõitsin edasi Hiiumaa põhjatippu Tahkuna poolsaarele. Pea kogu oma teadliku elu olin ikka suviti Hiiumaal käinud, kuid Tahkunasse polnud ma veel sattunud. Kohale jõudes paistis esmalt silma tuletorn, kus üks vapper kodumaa kaitsja olevat sõja ajal viimse hetkeni sakslastele vastupanu osutanud kuni ta oma elu lõpuks alla hüpates lõpetas. Tuletornist mere poole jäid Estonia huku mälestusmärk ja kivilabürint, mille oli rajanud Hiiumaa Kuninglik Karskete Õlutinautlejate Selts "Odratolgus Labyrindis". Labürindist oli küll ajapikku saanud mitmekordne spiraal, mis moodustas praegu Estonia mälestusmärgiga justkui ühtse terviku. Pärast vaatamisväärsustega tutvumist asusin
Dagö aaret otsima. Eelnevate aardeküttide kirjutistest võis järeldada, et aare asub kõvera puu all, kuid see teadmine ei teinud otsimist eriti lihtsamaks, sest kõveraid puid leidus seal hulganisti.
Visadus viis siiski sihile ja aare sai leitud. Järgmisena võtsin suuna sõjaaegsetele
Kukeraba kaitserajatistele, kus pidi asuma aare
Militaarne Hiiumaa. Selle aarde olemasolust sain juhuslikult teada vahetult enne Hiiumaale sõitmist ja seetõttu ei olnud mul ka piirkonna kaarte ega aerofotosid. Õnneks oli olemas infotahvel koos militaar-rajatiste plaaniga. Koht oli tõesti igati sobiv Hiiumaa sõjalise ajalooga tutvumiseks – suurtükipatareid, kuulipildujapesad, elaktrijaamad, komandopunktid. Asusin siis erinevaid ehitisi läbi käima, et aaret leida ja just selleks oligi mul taskulampi vaja. Kõige keerukam hoone koosnes kahest maa alla ehitatud rohkete koridoride ja ruumidega korrusest. Hea tahtmise juures oleks olnud võimalik ära eksida ja mingi õnnetuse korral oleksin olnud üksi ilma mobiililevita. Õnneks läks kõik ilma viperusteta. Suurimaks ja huvitavamaks leiuks oli võimas suurtükitoru, mis oli kunagi võimeline lennutama mürske mitmete kilomeetrite kaugusele. Roosteussil on seal korralik suutäis, mida närida. Lõpuks õnnestus ka esmaleidjana aare oma peidupaigast välja tuua. Tagasiteel Kärdlast Käina suunas põikasin veel metsade vahele, et otsida üles
RMK metsaonni lähedale peidetud
Hiiu Metsavahi aare. Majakese leidsin, kuid see oli hõivatud kohalike õlut rüüpavate noorukite poolt. Jooki paistis neil veel jätkuvat mitmeks tunniks. Otsustasin noori mitte tülitada ega oma retke eesmärkidesse pühendada ning lahkusin.
