Taimo võrgukoda

Pärast Kameruni talu ei taha kaart enam maastikuga klappida, mistõttu Tamur võtab rajaleidja rolli taas endale. Kõnnime edasi mööda põlluteed, mis näib õigesse ilmakaarde kulgevat. Umbes kilomeetri pärast jõuame siiski arusaamale, et suund pole õige ning kõnnime veidi maad tuldud teed tagasi, et oma viga parandada. Taevasse kerkivad samal ajal üsna ähvardavad vihmapilved, kuid tuule suuna järgi võib loota, et sadu läheb seekord meist mööda. Leevendamaks Renata märgade jalgade probleemi, loovutab Tamur oma kõrgtehnoloogilised gore-tex materjalist sokid. Paraku pole aga tütarlapse jalatsitel piisavalt suurusvaru ning kogu see sokikihtide hulk hakkab jalga pigistama. Seega tuleb supermaterjalidest loobuda. Õnneks on kaasas piisav varu kuivi sokke ning märjas rohus enam käima ei pea.
Korrigeeritud marsruudil liikudes saame tunda ka esimest väga tagasihoidlikku vihmasabinat. Möödume üksikust küünist ning jõuame kenale heinamaale. Niidule järgneb teine ning taas ei ole meil täit arusaama oma asukohast. Ilmselt ajas meid segadusse ühe uue maja juurde viiv tee, mida polnud veel kaardile märgitud. Jääme lõunapausile heinamaa servas. Einestamise ajal tuleb taevast taas kerge vihmasabin.
Pärast lõunasööki rännakut jätkates selgub, et kohe heinamaa taga on seesama metsatee, mida mööda plaanisime liikuda. Kindel asukoht taas teada, kõnnime edasi ning jõuame kaunile puisniidule. Varsti pöörame aga niidult kõrvale metsa vahele, sest tahame siirduda ühelt teerajalt ümber teisele. Korraga Renata karjatab. Selgub, et maas lebav looma pealuu oli teda ehmatanud. Turnime mäenõlvast üles. Oleme lõpuks jõudnud Neerutile iseloomulikule künklikule maastikule. Edasi liigume piki oosi nõlva. Kõrgelt avaneb aeg-ajalt ilus vaade, kuid ilma radadeta võsastikus ragistamine on üsna vaevaline. Tänu Tamuri geniaalsele juhtimisele jõuame lõpuks teerajale - täpselt sinna, kuhu olime plaaninud.
Edasine rännak on puhas nauding. Tee viib edasi mööda oosi harja. Kahel pool on mets ning oosi mõlemal küljel sügav org. Teeme puhkepausi. Ronime Tamuriga nõlvast alla, et vaadata lähemalt Hobujärve. Veekogu on aga sedavõrd soostunud ja roostikku kasvanud, et vaevalt järve mõõdu välja annab. Edasi rännates jõuame valgustuspostidega suusarajale, mis kulgeb muudkui küngastest üles ja alla. Pärast üht järjekordset laskumist jõuame metsast välja. Eemal paistab arvatavasti suusakeskuse maja. Siinsamas kõrval on katusega varjualune tantsuplats.
Pärast puhkepausi ilmub suusakeskusest käppa lonkav koer ning nuusutab meid kõiki üle. Meie rühime aga taas järsust tõusust üles metsarajale. Umbes kilomeetri pärast jõuame kõrgepingeliini alusele mäeküljele, kust avaneb avar vaade. Edasi laskume kitsamale rajale, mis kulgeb läbi kõrge heina, sõnajalgade ja sarapuuvõsa. Jõuame Mägede talu ümbritsevale heinamaale. Teeme väikese kaare, et mitte võõrale õuele tungida ning kõnnime edasi mööda asfaltteed. Varsti pöörame aga asfaldilt vasakule järgmisele niidule ning jääme taas puhkepausile. Tamur ei kuluta puhkeaega niisama, vaid voolib Renatale pajuvile.
Natuke pähkleid kehakinnituseks, lonks humalavett peale ja edasi! Taas kitsal metsarajal sammudes jäävad kaaslased minu ees korraga seisma ning hakkavad ärevalt sosistama. Mööda teerada astub rebane täiesti rahulikult ja ükskõikselt otse meile vastu. Kuna minust oli sujuvalt saanud Ormi õngeridva kandja, siis püüan end võimalikult vaikselt ja sujuvate liigutustega kalapüügiriistast vabastada ja fotoaparaadi välja otsida, kuid selleks ajaks on rebane juba ohtu märganud ja ümber pööranud. Jõuan pildistada veel ühe kaadri põgenevast loomast üle Tamuri õla. Renatal õnnestus aga oma kaamera kiiremini kätte saada ning teha mõned päris korralikud pildid lähenevast reinuvaderist. Rada kulgeb taas mööda oosi harja. Tee kõrval kasvab “Osooni” telesaatest tuttav kõver kaheharuline puu - oli see nüüd Kalevipoja kannel või lüüra. Rahvuseepose peakangelase künnivaol edasi sammudes jõuame poole kilomeetri pärast paika, kus ühelt mäeveerult on mets maha võetud ning avaneb vaade vastasnõlvale. Tõeliselt hiiglaslikud kartulivaod. Varsti jõuame teeristile. Teame, et siinsamas metsaviiru taga on Neeruti Tagajärv, seega tuleb asuda laagripaiga otsingule. Paneme varustuse maha, jätame noored teeristile ootama ning läheme Tamuriga luurele. Järvekallas on üsna järsk, seega päris vee äärde me ilmselt ööbima ei jää. Järvest veidi eemal leiame hoopis korralikult ettevalmistatud telkimiskoha: kõrge poolkaares katusealune koos laua ja pinkidega, küpsetusrestiga tulease, kuivkemmerg. Isegi lõkkepuud on olemas. Laagripaiga juurde viivad ainult kitsad jalgrajad, seega BMW-ga jõmmide ilmumist karta pole. Kui aga veel mõni rändur peaks tahtma väärt telkimikohta kasutada, siis seltsis segasem! Seega otsus on tehtud - ööbime siin. Lähme tagasi teeristile ning teavitame ka noormatkajaid oma leiust.
Mõne aja möödudes podiseb lõkke kohal pajas riisiroog, Renatale kui ainsale õrnema soo esindajale on püstitatud privaatbuduaar kuppeltelgi näol, meesmatkajate magamisasemete kohale on seatud tavapärane telkmantlitest varikatus. Pärast ülimaitsvat õhtusööki lahkume laagrist ning laskume nõlvast alla järve äärde. Nüüd on lõpuks aeg kasutada päev otsa käe otsas kantud õngeritva. Tamur seab vihmaussi konksu otsa ning ei lähe palju aega, kui esimene kala on veest välja tõmmatud. Saak osutub aga sedavõrd väikesemõõduliseks, et otsustame ta järve tagasi lasta. Nüüd on Ormi kord kalaõnne proovida ning temagi saab peagi käe valgeks. Tamur sikutab taskust võrkkiige ning riputab selle kahe puu vahele, kuhu Renata peagi puhkama heidab. Mina kalapüügist suurt ei hooli ning istun kaldal ja popsin piipu. Korraga kooldub õngeritv Ormi käes rohkem kui varem ning konksu otsas viskleb üle kahekümne sentimeetri pikkune hõbedane kala. See on juba tubli saak, mida tasub pannile panna. Tamur arvab, et püütud kala liigiks on turb ning seetõttu ristitakse ta hiljem turbokalaks. Ka Renata võtab õnge enda kätte ning kiire õppijana saab temagi oma esimese vabas looduses püütud kalasaagi. Hämaras ronime järve äärest tagasi üles laagrisse. Südaöö paiku keedame lõkkel teed ning naudime puhkust vabas looduses. Tõmbame Tamuriga veel ühe piibu ning poeme magama. Öö möödub rahulikult. Üllataval kombel pole siin sääski, kes und segaksid.
Hommikul süütab Tamur lõkke ning kostitab matkajaid praemunadega. Seejärel on eelmisel õhtul puhastatud, tükeldatud ja maitsestatud turbokala kord pannile minna. Püüdjana on Ormil au ja õigus süüa sellest esimene suutäis. Kala pole just üksluine. Peenikesi luid on temas liigagi palju, kuid vee ja margariini segus hautatuna maitseb ta ülihästi.
Pakime asjad, kustutame lõkke ning oleme just rännakut alustanud, kui taevast hakkab vihma sadama. Pöördume tagasi laagrisse varju alla, et veekindlamat riietust selga sättida. Vihma vastu kaitstuna asume uuesti teele ning suundume otsima lähedusse peidetud geopeituse aaret. Mina tiirutan GPS-iga kui kass ümber palava pudru, kuid Orm leiab aarde kiirest. Leiu vormistamise ajal lakkab ka vihm. Kõnnime edasi mööda sarapuudega ääristatud rada. Saabub järsk langus ning seejärel tõus mööda treppi Sadulamäele, kus on pinkidega laululava ning kasvavad tammepuud. Laskume rada mööda mäelt alla orgu. Taevas on tõmbunud ähvardavalt tumedaks ning müristab.
Jõuame metsa vahelt välja parkla ja matkaradade viitade juurde. Lööb välku ning hakkab taas sadama. Otsustame loobuda Linnamäe külastamisest ning võtame suuna tagasi auto poole. Tee viib karjamaade vahele ning on ääristatud elektrikarjustega. Mullikad tulevad uudishimulikult lähemale ning rivistuvad meie möödumise hetkeks auvalvesse. Vihmasadu on hetkeks lakanud, kuid taevas on endiselt tume ning müriseb kurjakuulutavalt. Kõnnime tüüpilisel põldude, küünide ja lautadega Eesti kultuurmaastikul.
Korraga raksatab välk otse meie peade kohal ja veidi hiljem hakkab taevast sadama hernesuuruseid raheteri. Vesi kipub mulle krae vahele ronima ning nüüd avastan, et olen seljakoti pakkimisel teinud saatusliku vea. Oma telkmantli olen pannud koti põhja ning selle kättesaamiseks peaksin kogu varustuse välja tõstma. Seega jääb loota vaid õhukesele kilejopele, kuid sellest pole nii tugevas sajus palju abi. Rahe hakkab üha vihasemalt maad piitsutama ning meie otsime puu alt varju. Varsti sadu lakkab, kuid vesi voolab endiselt jõena mööda teed ning meie jätkame märgadena rännakut. Läbime Kiku küla ning jõuame avarate põldude vahele. Viljavälju vaadates meenub Eesti NSV hümn, kus vili nurmel voogas. Valjuhäälselt kanname selle muusikateose Tamuriga ette ning peab ütlema, et väga võimsa viisi on Ernesaks kirjutanud.
Taevas on endiselt ähvardavad pilved ning varsti algab uus rahesadu, mis sunnib meid taas puu alt varju otsima. Viimase kolme kilomeetri jooksul saame veel hooti tunda nii vihma kui rahet. Riided on täiesti läbimärjad ning ihul pole ühtki kuiva kohta. Auto juurde jõudes sadu õnneks lakkab. Kuivi kehakatteid otsides avastan, et olin teinud koti pakkimisel veel ühe vea - vahetusriided olid seljakoti ülaosas, kus sadu nad kenasti läbi leotas. Mis seal ikka. Tarvilik tarkus järgmisteks matkadeks. Lõpuks õnnestub siiski midagi kuivemat selga saada ning pükste kuivatamise eest hoolitseb edasi auto istmesoojendus.
Meeldejääv oli meie matk ning au noortele ränduritele, kes selle vapralt vastu pidasid!

Tamur tegi rännakust kokkuvõtte luulevormis:
Rahet tuli nagu loogu
Ei takistanud see me hoogu
Neli nagu kangelased
Üle põllu kakerdased!